Intellektuaalne sadism

Juba pea 20 aastat kuulutab kevadet ka selline keskaegne kvaliteedikontseptsioon nagu riigieksamid. Siinmail võiks kontseptsiooni alguseks lugeda 1723 aastat kui Peeter I andis välja vastava ukaasi Tuula relvatehastele.

DSCF4699

Hinnanguliselt on riigieksamite turg (trükised, ettevalmistuskursused) umbes 1000000€. Sellise turu likvideerimine pole kerge ülesanne. Koos keskvalitsuse hariduse kvaliteedikontrolöridega on tegemist parakorruptiivse seltskonnaga – näiliselt hea asja varjus aetakse eraasja.

Kuid varem-hiljem tuleb sellegi projektiga lõpetada ning hakata tegelema hariduse kvaliteediga tänapäevases võtmes. Pole vaja olla kosmoseteadlane saamaks aru, et riigieksamitele kulutatav raha on paremini kasutatud kui see suunata õpetajate täiendkoolitusse. Seni aga topime noori kasti, et neid siis mitmesuguste projektidega väljaspool kasti mõtlema õpetada. Isetekitatud probleemide käsitamisel oleme tublid.

Tagasisidestamine ja “tagasisidestamine”

Akadeemilises maailmas on mõistlik eristada tagasisidet ja “tagasisidet“.

Tagasisidestamisega pole tegu, kui süsteemselt ei toimu võrdlust referentsiga ning sellele võrdlusele ei järgne vajadusel mõjutust.


Mõjutus-EfektTagasiside on fundamentaalne fenomen. Darwinit võib tinglikult pidada selle fenomeni tuntuimaks akadeemiliseks esmakirjeldajaks kuigi ta sõna tagasiside ei kasutanud.
Tagaside kui termin tuli inglise keeles kasutusele 2. maailmasõja ümbruses. Esmalt nimetati fenomeni feed-to-back, mis siis lühenedes omandas kuju feedback. Eesti keelde tõlkides siis vastavalt sidestama tagasi või tagasisidestama, tagaisidestamine. Sõnapõhine tõlge oleks midagi kas toitma tagasi või tagasitoitmineJätka lugemist

Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine

Vahendan uudiseid seadusandjalt. Haridusseadus, mis kehtib 1992. aastast läheb peagi prügimäele ja praegu on algatamisel uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamine. Järgneva paari nädala jooksul on võimalik kommenteerida väljatöötamiskavatsuse avalikku dokumenti (vt all nurgas HS_VTK.rtf lühendiga dokumenti).

Loodan, et kõikidel asjasse puutuvatel on omad ettepanekud juba sahtlipõhjas olemas. Minul veel ei olnud, mõtlesin selle tööga täna alustada. Käesolev kiri on esmane visand ja kannab tööpealkirja ” Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine”. Loodan, et jõuan etteantud napiks tähtajaks osale.ee lehele ka oma ametlikud kommentaarid jätta.

Esimese asjana printisin välja nii haridusseaduse praegu kehtiva versiooni kui selgituskirja, et nendega lähemalt tutvuda. Kutsun teidki oma esimese lugemise protsessile osaliseks. Kõik kommentaarid, viited, vihjed, märkused ja ettepanekud on teretulnud!

 

Uue haridusseaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse esimene lugemine

Esimeses peatükis kirjeldatakse hetkeolukorda ja tutvustatakse tehtud uuringuid.

Ühena kolmest arengukavast tuuakse välja Eesti säästva arengu riiklik strateegia “Säästev Eesti 21”: „Väikeriigile on oluline tagada kogu elanikkonnale põhimõtteline juurdepääs haridusele. Samas peab hariduse, ümberõppe, elukestva õppe jne reformimine olema majanduskeskkonna (eelseisva perioodi) nõudeid arvestav. Siit tuleneb tiheda koostöö vajadus erasektoriga. Õppesüsteem peab olema selline, mis aitab igal töötajal vajadusel juurde või ümber õppida, eriala vahetada jms. See on võimalik vaid kaasaegsete õppetehnoloogiate kasutamise puhul.“.

Kohe alguses tehakse selgeks, et keskseks on majanduse ja erasektori huvi hariduse sisu ja väljundite määramisel ja pole midagi prioriteetsemat kui kaasaegsed õppetehnoloogiad (ehk digitaalsed õppevahendid ja digitaalne õpe). Kui loen praegu kehtivat haridusseadust, siis ei ole nimetatud aspektidel erilist rõhku, kuigi mainimist need leiavad. (Vaata väljatöötamiskavatsuse kavandi peatükk üks punkt kaks. Seotud strateegiad ja arengukavad, eriti dokumendis väljatoodud lõigud ja võrdle haridusseadusega: https://www.riigiteataja.ee/akt/13335923.)

Tähelepanek 1.1: Rõhutatakse ettevõtja kaasamist haridustulemuste määratlemisel ja majanduse esmast rolli haridusotsuste tegemisel.

Dokumendist selgub, et alus, millelt uut seadust looma minnakse, on väga nõrk. Võiks isegi öelda, et seda põhimõtteliselt ei ole. Esimese alapeatüki kolmas punkt koondab tehtud uuringud. Konkreetseid uuringuid selles punktis välja toodud siiski ei ole – on viide harta haridusuuendusettepanekule 2008. aastast (loe minu kommentaari Koostöö Koda ja HTM. Kas ühiskondlik lepe valmis enne või pärast ühisarutelusid?) ja tellitud analüüs haridusvaldkonna kohtupraktikast (millel puudub link st me ei tea, mis seal tegelikult on analüüsitud). Põhimõtteliselt ei ole valdkonnas tehtud ulatuslikumat analüüsi (või vähemalt ei ole see analüüs veel kättesaadavaks tehtud).

Tähelepanek 1.2: Uuringuid, millele haridusseadust luues tugineda, ei ole. Dokumenti läbivalt viidatakse vaid üksikutele allikatele, enamus väiteid on jäetud selgituseta.

 Tähelepanek 1.3: Ei ole üheselt mõistetavat alust väita, et olemasolev seadus ei toimi või vajaks kiiremas korras väljavahetamist. Puudub teaduslikult põhjendatud arusaamine, milline peaks olema uue haridusseaduse lähtealus ja suund.

Hoolimata analüüsi aluste kesisusest on dokumendi teises peatükis siiski sõnastatud probleem, sihtrühm ja eesmärk, kolmandas peatükis on kaalutud lahendusi, määratletud seaduse võimalikud mõjud jne. Arusaadav, et ametnikud on oma tööd teinud täpselt nii nagu ülevalt käsk tuleb. Vastavalt oma võimalusele ja võimetele.

Peatükk kaks vajab põhjalikumat analüüsi. Selleni esimesel lugemisel kahjuks ei jõua. Ära võiks märkida, et seaduse sihtrühmana nähakse nö kõiki ”teisi”, kuigi esimese asjana tähendab uue seaduse rakendamine suuri muutusi just haridusministeeriumi enda töös.

Tähelepanek 2.1: Haridusministeerium ei näe ennast ja oma ametnikke sihtrühmana, kuigi uus haridusseadus tähendab eelkõige ministeeriumi enda töös suuri muudatusi.

Leheküljelt 4 saab lugeda, et ”Haridusseadustiku kaasajastamise eesmärk on luua korrastatud ja kasutajale selge regulatsioon, mis toetab hariduse kui põhiõiguse realiseerimist ja elukestva õppe strateegias kokkulepitud eesmärkide saavutamist, tagab haridussüsteemis osalejatele nende õigused, piiritleb kohustused ja vastutuse ning mis ühildub Eesti, Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega. Uus haridusseadus täpsustab põhiseaduses sätestatud õigust haridusele puudutavaid põhimõtteid ja koondab elukestva õppe strateegia põhimõtetele tuginedes üldised alused haridusvaldkonna eriseadustele.” Eesmärgist jääb välja ”Säästva Eesti 21” visioon Eesti kultuuriruumi elujõulisusest, heaolu kasvust, sidusast ühiskonnast ja ökoloogilisest tasakaalust. Eriti on käesolevas dokumendis unustatud Säästva Eesti 21 kestlikkuse ja elujõu idee, mida näiteks soomlased on oma uuematest strateegiates esimese asjana silmaspidanud.

Tähelepanek 2.2: Kestlikkus, inimeste heaolu ja säästev areng ei ole uue haridusseaduse keskmeks.

 

Kaalutud lahendused

Omamoodi irooniline on peatükk kolm “kaalutud lahendustega”. Need on: a) mitte-midagi tegemine, b) senise regulatsiooni parem rakendamine, c) deregulatsioon ja d) uus regulatsioon. Kõik eelpool nimetatud kaalutud lahendused on kirjeldatud veidi lapsemeelselt. Kaalumata lahendusteks on jäänud avalikkuse teavitamine ja rahastamise suurendamine (nagu ministeeriumile kohane!). Nende kohta ei ole ridagi selgitust, kuigi need on äranimetamist leidnud. Alateema kokkuvõttes (7.2. lk 5-6) öeldakse: “Probleemi lahendamiseks on uus õiguslik reguleerimine parim viis, sest muuta tuleb seaduse põhimõttelist ülesehitust ja probleemi olemus tuleneb kehtivast regulatsioonist“. Kuidas ja millal kaalumine toimus, millised on mõõdikud ja metoodika täpsem selgitus – see jääb dokumendi lugejale täiesti arusaamatuks. Kes olid otsustamisprotsessi kaasatud või on see ühe ametniku seisukoht?

Tähelepanek 3: Võimalike lahenduste kaalumine toimus salaja ja mõõdikud on nö kalibreerimata. Kaalumisest jäid eemale avalikkuse teavitamine ja rahastamise suurendamine. Põhjendused puuduvad.

Peatükk IV “Kavandatav õiguslik regulatsioon” annab selge ja arusaadava ülevaate seotud seadusandlusest, mis tuleneb Eestis kohalikest ja rahvusvahelistest seadustest (vt lk 6 – 9). Siiski võib ka seda ülevaadet pidada pealiskaudseks. Minu arvates oleks tulnud suuremat tähelepanu pöörata kõikvõimalike vähemusgruppide temaatikale ja suures osas tänaseni lahendamata sooproblemaatikale, aga kindlasti on hõlmamata seadusandlikke hoobasid veelgi. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikate kirjeldus on toodud napisõnalisena, unustades asjakohased liigendused ja viited (interneti lingid!).

Tähelepanek 4: Koostaja ei soovi või ei oska oma vähest andmestikku lugejaga jagada. Ülevaade valdkonnast tervikuna on puudulik.

 

Määratletud mõjud

Erilist tähelepanu väärib peatükk viis määratletud mõjudest (lk 11-15). Kuna uuringuid seaduse koostamise eeltööna tehtud ei ole, siis saame öelda, et uue haridusseaduse mõjud  on hinnangulised. Lisaks võib öelda, et mõjude esitluslaad on puudulik ja kohati esitatakse isegi vastuolulisi selgitusi. Samas on selles alapeatükis kirjeldatud seaduses soovitud põhilised muudatused ja seetõttu on puudustest hoolimata tegemist huvitava lugemismaterjaliga.

Tähelepanek 5.1: Haridusseaduse mõjud on hinnangulised. Esitluslaad on puudulik, esitatakse vastuolulisi selgitusi.

Näiteks lk 12 kirjeldatakse, milline mõju on haridusseaduses lisaks riigi ja KOVi kohustustele teiste osapoolte (õppija, lapsevanem, kool) vastutuse selgemal määratlemisel. Kui lastele ja lapsevanematele soovitakse kehtestada konkreetseid kohustusi, mida seadus varem ei reguleerinud, siis koolijuhtide puhul püütakse liikuda vastupidises suunas (so kohustused muutuvad üldisemaks, keskseks saab kooli areng). Võrdle: “Kehtivas haridusseaduses on õppija õigusi käsitletud pealiskaudselt ja kohustusi üldse mitte. Selleks, et õppimine oleks tulemuslik ja ressursse kasutatakse võimalikult efektiivselt, on oluline, et ka õppija selleks panustab ja lapsevanem eeskätt koolikohustuste täitmist toetab. Haridus on kallis avalik hüve ja seda tuleb vastutustundlikult kasutada. Seega oodatavaks mõjuks on õppija vastutustundlik osalus õppimisel ja võimalus suunata ressursse selleks, et tasandada õppijast mitteolenevat ebavõrdust[1].” ja “Õppeasutuse juhi roll on haridustasemete õigusaktides sageli kirjeldatud kitsaste ülesannetena. Muudatused toovad kaasa selle, et koolijuhi vastutus ei ole piiratud seaduses nimetatud detailsete ülesannetega, vaid vastutus on kogu õppeasutuse arengu eest. Vähemdetailne regulatsioon suurendab õppeasutuse juhi vabadust aga ka kohustust leida eesmärkide saavutamiseks sobivad meetmed[2] nii õpetajate toetamiseks, kogukonna ja vanematega koostöö tegemiseks kui tuge vajavate õpilaste jaoks. Seega ootused õppeasutuse juhi tegevusele ja nõudlikkus tema ettevalmistuse osas suurenevad.”

Tähelepanek 5.2: Lapsed ja vanemad saavad konkreetsed kohustused ja vastutused, koolijuhi vastutusala muutub edaspidi umbmäärasemaks (kooli areng). Sisuliselt tähendab see rahaliste ressursside ümberpaigutamist (loe: koolijuhilt ära võtmist), sest iga konkreetne koolijuhi tegevus oli varasemalt vaja riiklikult rahastada.

Edasi räägitakse korrastatud koolivõrgust kui kvaliteedigarantiist number üks. (vt minu kirjutist, Kuidas Eestis koolide sulgemisega haridust parandati)  “Korrastatud koolivõrk on eeldus sellele, et tagada kvaliteetne haridus igas õppeasutuses[3]. Selle tagamine on jagatud ülesanne riigi ja KOVi vahel. Haridusseaduses on kavas ülesanded selgemalt piiritleda ja selle oodatavaks mõjuks on ressursside otstarbekam kasutamine nende ülesannete täitmiseks, mida just riik või KOV peavad täitma.”

Tähelepanek 6: Korrastatud koolivõrgu ja hariduse kvaliteedi otsese kausaalse seose butafooria ehk Aaviksoo valitsemisaeg, on jätnud ministeeriumi mõttelaadi igaveseks sügava mõra.  

Mõju III räägib kaasamisest hariduses. Täpsem sõnastus on selline: “Õppeasutuste asutamise, tegevuse lõpetamise ja juhtimise, sh kogukonna õppeasutuse juhtimisse kaasamise aluste määratlemine. ” See on iseenesest tore, et lõpuks ometi on kaasamine kui märksõna jõudnud HTM koridorides ja kabinettide sügavustes kanda kinnitada. Ilmselt tuleb siin tänada mitmeid kohtuvaidlusi, mis kogukondade võiduga on lõppenud. Samas ei peeta selle muudatuse mõju HTM ametnike arvates üldse oluliseks. “Mõju ei ole intentsiivne ja on suunatud kõige enam Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevusele.” Minu hinnangul on siin tegemist paradigmaatilise muutusega haridusjuhtimises, mille mõju saab olema märkimisväärne. Võib-olla jääb dokumendi koostajal mainimata olulisi asju, mis seaduse koostajate siseringil juba teada, aga võib ka olla, et ametnikud ei mõista, mida kaasamine tegelikult tähendab. See jääb lahtiseks, sest viiteid ja pikemaid selgitusi taaskord lisatud ei ole. Eriti mõtlema paneb küsimus dokumendis lehekülg 13 alapunkt 16.5 “Miks on mõju ebaoluline?” Kas see on kustutamata unustatud selgitav märge dokumendi koostajale või ongi siin selline algne küsimusepüstitus ette nähtud? Kaldun arvama, et tegemist on koostaja näpuveaga, lisaks kubiseb dokument kirjavigadest, mis on samuti kiirustamise märk.

Tähelepanek 7: Dokumendi koostaja on kiirustanud ja alahindab kaasamise mõju haridusseaduse rakendumisel.

Mõju punkt number neli räägib tegevuslubadest ja järelvalvest (lk 13 ja 14). Ka see väärib lugemist! Eriti juhiksin tähelepanu ühele lausele: “Muudatused loamenetluses võivad puudutada erakoolide avamist ja seega ettevõtete pääsu turule läbi põhjalikuma taotlemismenetluse, teavitamiskohustuse ja võimaluse esitada kõrvaltingimusi. Samas on loamenetluse regulatsioon suunatud majandustegevuse vabaduse kasutamisel ühetaoliste tingimuste esitamisele ja seega võrdsete võimaluste loomisele kõigi ettevõtjate jaoks.” Selles alapunktis sõnastatakse uus põhimõttelise tähendusega väärtus meie haridusseadusandluses – võrdsed võimalused KÕIKIDELE ettevõtjatele. Pööran sellele eraldi tähelepanu, sest näen hiilivat ohtu hariduse eesmärgipärasele erastamisele. Sellised arengud on argipäevaks paljudes maailma maades, ka Eestis on erakoolide arv viimaste aastatega märkimisväärselt kasvanud (Siin tuleb kindlasti eristada lastevanemate ja kohalike kogukondade mittetulunduslikku eraalgatust ja ettevõtlushuvi). Alates eelmisest aastast jälgin regulaarselt olukorda ”Eesti haridusturul”. Esimene ülevaade seisuga 1. September 2013 on kättesaadav siit: http://evelintamm.blogspot.se/2013/09/erakoolid-eestis-1-september-2013.html.

Tähelepanek 8: Uus haridusseadus soovib luua võrdseid võimalusi kõikidele ettevõtjatele, kes soovivad haridusturule tulla. Sellega on haridusseaduse kese nihkunud Eesti mõistes täiesti uues suunas ja võiks öelda, et haridusse hiilib vabaturumajandus.

Tähelepanek 9: Peatükk nr 5 on dokumendist välja jäetud. Huvitav!

 

Väljatöötamise tegevuskava

Jätkan lugemist ja kommentaare peatükist number kuus: Väljatöötamise tegevuskava, mis esimese asjana sätestab uue haridusseaduse kontseptsiooni koostamise ebavajalikkuse, sest käesolev dokument justkui oleks piisav alus, et protsessiga edasi minna. “Kontseptsiooni ei ole eelnõule kavas koostada. Täpsemalt on võimalikke küsimusi ja lahendusi käsitletud haridusseadustiku kaasajastamise lähtealustes.” (lk 15). Siin jään kindlalt eriarvamusele, eriti kuna olen juba esimese lugemise käigus avastanud märkimisväärse hulga ebakõlasid, vastuolusid ja pealiskaudsust.

Tähelepanek 10: Seaduse eelnõu väljatöötajad ülehindavad oma võimekust seaduseelnõu koostamisel ja jätavad kontseptsiooni koostamist mittevajalikuks pidades kasutamata seaduslooja võimalused kvaliteetseks seadusloomeks.

Samast peatükist leiab ajakava, vastutaja (Sille Uusna sille.uusna@hm.ee) ja kodulehe (haridusseadus.wordpress.com), kus saab end uuendustega kursis hoida.

Esialgsete plaanide järgi on juba 1. jaanuarist 2016 võimalik nautida uue haridusseaduse viljastavat mõju kõikjal Eesti koolides, lasteaedades, ülikoolides ja mujal. Enne seda 2015. aasta kevadel jõuab eelnõu eeldatatavasti kooskõlastamisele. 2016. aasta suvel (Kas tõesti siis, kui oleme puhkusel ja seadus on juba pool aastat kehtinud?) ja 2015. aasta kevadel toimuvad eelnõu avalikud konsultatsioonid.

Tähelepanek 11: Seaduseelnõu avalikud konsultatsioonid määratakse puhkuse ajaks, kui seadus on juba pool aastat jõus.

Uue kodulehe avamisega HTM igatahes ei kiirusta ja võib isegi juhtuda, et seda lehekülge ei tulegi. Täna sain aadressilt teate, et mul on võimalik dokumendis toodud wordpressi lehekülg omale registeerida. Jätsin pakutud võimaluse siiski kasutamata. Loodetavasti taipavad ametnikud, mida selline lohakus nende kaasamisplaanidele tähendada võib.

Tähelepanek 12: HTM ei ole seaduse eelnõu väljatöötamise esialgsesse kavasse märgitud wordpressi lehte omale veel soetanud.     

 

[1] Õppijast olenev või mitteolenev ebavõrdsus on täiesti uued mõisted haridusdiskursuse väljal (siin on küll mainitud ebavõrdus, aga võtan vabaduse oletada, et tegemist on kirjaveaga). Sooviksin siia juurde kindlasti täpsemat selgitust, kuidas sellistel ebavõrdsuse uudsetel vormidel edaspidi vahet tegema hakatakse.

[2] Kogemata on välja jäänud rahaline resurss, aga vaikimisi võib kogenum seaduse lugeja selle ridadevahelt siiski leida.

[3] Sooviks siia viiteid. Kuidas sellised põhjus-tagajärg otsesed seosed tõsikindlateks faktideks on saanud? Ma ei ole vastavat uuringut veel näinud. Teiseks jääb alatasa defineerimata korrastatud koolivõrgu mõiste, mida selle all mõeldakse?

 

Loe lisaks
Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmine ja kaasamise hea tava
Kvaliteedimõtlemine ja surmalaagrid
Vaikiv kool ehk hariduse standardiseerimisest

Arvamuspõhine vrs teadmispõhine haridussüsteem

Arvamus- ja teadmispõhist meditsiini oskab enamus lugejaid eristada. Kuidas aga eristada arvamuspõhist ja teadmistepõhist haridussüsteemi?

Kõik on koolis käinud ja teavad milline on õige kool, õpetaja, koolijuht. Kuigi enamus inimesi on ka hambaid ravinud pole kindel kas ja kuivõrd nad julgevad hambaravi asjus end spetsialistideks pidada. Tänapäeva teaduslik mõtlemine on üha kitsamalt spetsialiseerunud. Kui veel sajand tagasi oli akadeemik kõikide teaduste professor, siis tänapäeval ei tunne teadlane enamasti ka lähedastes valdkondades toimuvat. Võiks arvata, et selline asi teeb inimesi sh poliitikuid ettevaatlikuks ja lihtsalt retoorikapõhiselt ei otsustata.

Hariduses aga ei valmista lastevanematele,  aineõpetajatele, didaktikutele, poliitikutele enamasti mingeid raskusi teatada milline kvaliteedikonsteptsioon on parim, milline kasvatusfilosoofiline või õpikäsitus parim. Kui aga täpsemalt uurima hakata, millised kvaliteedikontseptuaalsed alternatiivid on nt riigieksamitele, siis selgub, et neid ei tunta. Või kui võtta riiklik õppekava (RÕK) ja küsida, millisel õpikontseptsioonil põhineb õppekava, siis tehakse suured silmad: kas tõesti on erinevaid teooriaid, mõistesüsteeme kirjeldamaks koolis toimuvat metatasandil. Kas tõesti pole praegune haridussüsteem maailma üks paremaid?

Öeldes, et Eesti haridussüsteemi Best Before  ammumöödas tähendab, et eesti koolis ei pakuta õppijatele parimat. Muud ei midagi. Vanemate arv, kes sellest aru on saanud kasvab. Ühtlasi kasvab vanemate arv, kes lastele parima pakkumise kaalutlustel teevad emigreerumise otsuse kergemini.

Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) pole 20 iseseisvusaasta jooksul panustanud arengusse kui arengu all mitte silmas pidada panustamist kontrollimisse ja standardiseerimatu standardiseerimisse. Õpetajate ja koolijuhtide (täiend)koolituse arvel on Eesti riik tulevikult võlgu võtnud. Õpetaja on muudetud riigi peldikusaatjaks ja koolijuht kooli- ja peldikujuhiks. Õpetaja ja koolijuhi ameti moraalsesse katusesse on HTM suuri auke raiunud. Riigieksamikeskus, emakeeleõpetajad mõnitavad avalikult noormehi ja nende vanemaid. Ja seda riigis, mille nimes on Eesti ja mille põhiseadus ütleb: “…mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade…”

Miks see nii on?

Põhjusi on rohkesti. Oluline, et haridustemaatika varjatumad tahud on jäänud avalikult käsitamata. Arvata võib kesiganes midaiganes.

Ühelt poolt ajakirjanikud ei oska küsida, teisel pool heausksed lapsevanemad ja noored, kes arvavad, et pakutu on parim – seda võimendab ka ametlik retoorika rahvusvahelistest võrdlus-uuringutest (PISA, TIMSS). Maailma üks paremaid haridussüsteeme sammub haridussireenide huigete saatel eikuhugi.

Vaikiv kool ehk hariduse standardiseerimisest II

Paistab, et hariduslisti arutelu standardite teemal on Raivo Juuraku vedamisel päriselt vedama saanud. Kuna ma ise ei ole ei tegevõpetaja ega ka bürokraat, siis on mul standardi detailide suhtes endiselt väga vähe öelda. Olen pigem vaatlejana ja kommenteerijana siin protsessis kaasas.

Seekord sundis kirjutama Maria Jürimäe kirja lõputsitaat:

“Kõigest hoolimata pean nii õppekava kui kutsestandardit vajalikeks – kui me ei püüa määratleda eesmärke (ka protsessi-eemärke ja pädevusi), siis millest lähtuvalt kavandame õpet, õpetajate esma- ja täiendkoolitust jms? Millest lähtuvalt väidame, et mõni õpetaja on (mõnes asjas) hea või suisa suurepärane ja mõni õpetaja vajaks mõnes asjas lisatuge, – koolitust vms? Või mõni kõrgkool – täiendkoolituse pakkuja on tasemel (või ei ole)?”

Siit joonistub välja MIKS seda standardit vaja peaks olema. Selgub, et riikliku standardi kaudu hakatakse edaspidi õpetajate koolitust planeerima, õpetajatööd ja õpetajakoolitust kontrollima/hindama. Niisiis tehakse ÜKS PABER (piibellik mõtteviis?), mille alusel edaspidi keegi kusagil saab kindlalt väita, et miski on hea või halb, põhjendada millegi vajalikkust või ebavajalikkust. Luuakse eeldusi, et inimesed, kes on õpetajatööst ja koolist kasvõi valgusaastate kaugusel, saaksid mingi paberile kirjutatud mõõdetava loetelu põhjal ja sellele viidates teha otsuse, mida süsteemi edaspidiseks funktsioneerimiseks ja soovitud suunas mõjutamiseks tuleks sisendada. Sealjuures on need riiklikud standardid omakorda globaalselt kooskõlas.

Siit selgub üheselt, et õpetajate kutsestandard on loojate endi nägemuses tsentraliseerimise vahend, bürokraatiamasina mõõdupuu, mille kaudu veelgi vähendada õpetajate ja loomulikult ka lapsevanema otsustusulatust. Õpetajale endale või lapsevanemale sellest mitte mingit otsest kasu ei tõusegi. Pigem vastupidi, nad marginaliseeritakse. Nendelt võetakse võimalus ise otsustamiseks, sest keegi lapsevanematest ei vaja ametlikult kinnitatud globaalseid kriteeriume, et oma lapsele head õpetajad leida. Piisab, kui mõni asjatundja kirjutaks vahel hea kooli ja õpetaja teemal, valgustaks värskematest avastustest pedagoogika vallas jne. Meie liigume aga teist teed. Haridusajakirjandus on surnud, elagu SÜSTEEMI võidukäik inimese üle!  

Miks siis on ikkagi nii, et õpetajateks ei tulda?

Vastus on lihtne – Pavlovi koerana süsteemis toimiva õpetaja kutse ei ole noorele põlvkonnale atraktiivne. Ühest küljest on palk pehmelt öeldes eemaletõukav ja teisest küljest kummitavad ühiskonna suured ootused ja nõmedalt ahistavad nõuded (muuhulgas needsamad standardid). Tehes vabatahtlikku või sisemisest kutsumusest valitud tööd, ei ole sa valmis kõikidele nendele tuhandetele välistele nõudmistele ja bürokraatlikule kontrollimisele alluma. Noored on oma mõtlemises palju vabamad, kui vanema põlvkonna esindajad seda ettegi kujutada suudavad. Ennem ollakse töötu, kui sellisel rangele režiimile alluma hakatakse. Siin on oluline vastulolu, millest tänapäeva riigijuhid ja bürokraatiamasina ametnikud põrmugi aru ei saa.  

Miks siis on ikkagi nii, et noorte elluastujate mass ei allu riiklikule korraldusele õpetajaks hakata?!? Kui on Noored Kooli ja  kutsenõustamise propaganda töötab sajaga, kuidas on siis ikkagi nii, et noored ei soovi õpetajaks saada!?! Miks vanad head aastaid läbiproovitud masside mõjutamise vahendid nüüd järsku enam ei tööta?

Vaja on tõsta õpetaja töö staatust! Vaja on tõsta õpetajakoolitusse astuvate noorte taset! Vaja on parandada õpetajakoolitust ja muuta seda atraktiivsemaks!

Kõik need on tühjad loosungid, kui haridussüsteem tervikuna on selline vangla (mida samamoodi kutsutakse kaasajal kasvatusasutuseks!). Siit lähtubki, et mida enam on ülalt seatud reegleid, seda enam on meil õpetajaid, kes kutsestandardiarutelul vaikivad, sest asjad otsustatakse alati nende jaoks ära kusagil mujal. Needsamad õpetajad vaikivad, kui on vaja haridusotsuste tegemisel kaasa rääkida või kui rühmaruumis on lapsi nii palju, et isegi kriminaalpolitsei uurijad saavad aru, et sellistes tingimustes on laste elu eest vastutamine välistatud. Nad vaikivad ja jätkavad oma tööd, sest nende arvamusest ei sõltu nagunii mitte midagi. Kõik teisitimõtlejad tõrjutakse ajapikku süsteemist välja.

 

Loe lisaks:

Kvaliteedimõtlemine ja surmalaagrid

Image

Jaak Hohensee algatas blogis hariduseklektika.wordpress.com huvitava diskussiooni teemal kvaliteet ja haridus.

Kvaliteet on subjektiivne ja kontekstuaalne mõiste. See, mis võib olla moraalitundlikule inimesele mittekvaliteetne võib moraalitundetule olla ülim kvaliteet. Kuid võib olla ka nii, et asi on samaaegselt kvaliteetne nii ühele kui teisele. Näiteks terav kirves võib tunduda kvaliteetsena nii ahjupuude raiujale kui pargipuu varastajale.

Väites, et kvaliteet on subjektiivne mõiste, jõuab Jaak Hohensee näiteni, mille põhjalt selgub justkui oleks kvaliteedil hoolimata kõigest objektiivseid karakteristikuid ja lõppvastutajaks jääb üksikisik oma moraalsetes valikutes.

Elame ajal, mil ei ole ühte ja ainust piiblit, mis juhataks meile kätte moraalse otsetee taevasse või põrgu (sõltuvalt siis personaalsetest maitse-eelistustest). Igaüks meist seisab teelahkmel terav kirves näpus ja peab nüüd ise välja mõtlema, mida selle kvaliteetse kirvega peale hakata. Nii juhtubki, et mõnel puhul saab sellest teravaks ihutud kirvest kasulik tööriist ja teisel juhul taparelv.

Samamoodi võib rääkida ka haridusest. Teoorias on nii, et riik looks juskui hoovad kvaliteetse hariduse andmiseks (kasutan siinkohal meelega laialt levinud kõnepruuki, mille vastu igapäevaselt võitleb professor Ülo Vooglaid) ja meist endist sõltub, kas teeme oma elust eduloo või saavad meist luuserid. Kuid kas see kõik on ikka niisama lihtne või on meie eest ära otsustatud terve rida muutujaid, mille mõjutamiseks meil üksikisikuna puudub igasugune kontroll?

Mina tahaks siinkohal pöörduda paari autori suunas, kes Eesti lugejale tänu nõukogude korra viljastavatele võimalustele nende teoste ilmumisel esmalt tõenäoliselt kättesaamatuks ja hiljem vabaduse tohuvapohus juba kahe silma vahele jäid. Esiteks Frankfurdi koolkonna ühe esindaja Herbert Marcuse 1964. aastal ilmunud legendaarne raamat pealkirjaga ”Ühemõõtmeline inimene” (Minu viidete aluseks on sama väljaande rootsikeelne tõlge aastast 1968). Teisalt tahaksin esile tõsta samuti väga tuntud teose pealkirjaga ”Mind over Machine. The Power of Human Intuition and Expertise in the Era of the Computer”, autoriks vennad Hubert ja Stuart Dreyfus aastast 1988.

Need kaks teost põhinevad väga erinevatel alustel, kuid toovad meie arutellu kvaliteedist ühe väga olulise dimensiooni – inimese erilise sotsiaalsuse ja sisemise loova aktiivsuse, vastandades seda masinlikule süsteemile.

Dreyfuside mureks on tehisintellekti ja digitaalse maailma võim inimese üle. Oma väidetes on nad optimistlikud ja leiavad, et  “

… computers as reasoning machines can´t match human intuition and expertise, so in determining what computers should do we have to contrast their capacities with the more generous gifts possessed by the human mind.” (lk xvii)

Inimese teeb nende arvates eriliseks meile liigiomane intuitsioon, mis võimaldab toime tulla keerulistest ja komplekssetes situatsioonides, milles masinlik tehismõtlemine jääks jänni. Samas soovitavad nad senisest enam panustada ratsionaalse mõtlemise kõrval just intuitsiooni ja loovuse arendamisse, et kindlustada inimese jätkuv juhipositsioon ühiskonna toimises. Lisaksin veel, et tõelise digitaalse revolutsioonini selle tänasel kujul, oli raamatu kirjutamise ajaks jäänud veel loetud aastad.

Käesolevasse arutellu toob see mõtte, et kvaliteedijuhtimise kaudu toimub koolide mehhaniseerimine so tegevused allutatakse standarditele, mille kaudu kõik üksik, juhuslik ja eriline muutub süsteemiveaks. Moraalist rääkides tuleb meil esmalt pilk heita pigem juhtide ja otsustajate eetilistele kaalutlustele, kui süsteemis sees olijate üksikutele moraaliotsustele (aga selle küsimuse juurde pöörduksin hiljem veelkord tagasi).

Siinkohal muutubki aktuaalseks Herbert Marcuse teos, milles ta käsitleb 60-ndate aastate ühiskonna probleeme vasakpoolsest maailmavaatest lähtudes, mis täna kodanikuaktiivsuse tõustes taaskord on aktuaalseks muutumas. Kahjuks on tõesti nii, et tol korral toimunud arutelud demokraatiast, võimust ja inimeseks olemisest, on meile, ida-eurooplastele, saatuse tahtel jäänud tagantjärele lugemiseks ja arutamiseks. Arvestades ühiskondlikke arenguid maailmas ei alahindaks ma selle tagantjärele lugemise tähendust meie hariduspoliitiliste arutelude kontekstis. Nooremale põlvkonnale on oluline lugeda ka nõukogude-aegseid poliitilisi diskussioone ja uurimusi, et aeg-ruumis toimuv saaks Eestis tänasest palju avaramalt mõtestatud.

Oleme nõukogude pärandist kaugeneda püüdes kõiges ekstreemsesse parempoolsusesse kaldunud, kasutades samas oma töövahenditena endiselt NLiidu ajal läbi pisarate selgeks õpitud dogmaatilisust ja kriitikavaba allumisnõuet. Tulemuseks on, et domineerib totalitaarne kriitikaülene parempoolsus, mis oma olemuselt on sama destruktiivne kui totalitaarne vasakpoolsus (Eraldi küsimuseks jääb, kui palju saab nõukogude totalitaarriigis toimunut üldse vasakpoolsusega seostada ja parem-vasakpoolsuse skaala tähendus tänases päevas üleüldse). Selle asemel, et tolleaegsest kogemusest õppida, paneme ise seda märkamata nö ”sama lauluga edasi”.

Millest selline automaatsus? Herbert Marcuse kritiseerib arenenud tootmisühiskonna ideoloogiat, mis püüdleb efektiivsuse ja piirideta produktiivsuse suunas, inimese vabadust ja inimlikke vajadusi jalge alla tallates. Ta väidab, et tehnoloogia pigem ahistab inimesi, kui toetab meie loovaid jõude, sest erinevate tehnoloogiate sh ka kvaliteedisüsteemide kaudu luuakse järjest uusi ja uusi tehnilisi ja sotsiaalseid kontrolli vorme. Tõelise vasakpoolsena jõuab Marcuse oma kriitikas ka süüdlaste täpse määratlemiseni – selleks on valitsevad kihid ja eliit ehk kapitalistid.

Mida enam olen ühiskondlikke ja sotsiaalseid arenguid jälginud, seda enam tahaksin kritiseerida just seda osa vasakpoolsete mõtlejate kirjutistes, mis viitab kapitalistide võimule. Minu arvates oleme jõudnud digitaalsesse ajastusse, kus võim on inimeste käest ära liikunud. Elame perioodil, kus inimeste loodud tehnilised süsteemid ise loovad reaalsust. Ka nõukogude aastatel paljukirutud ja täna jumalaks kuulutatud kapitalistid ehk suuromanikud on kaotanud kontrolli toimuva üle.  Taaskord inimkonna ajaloos oleme kõik ühteviisi haavatavad, aga nüüd on meie vastas olevad jõud meie enda kätetöö vili. Marxi mõjusa teooria iroonia peitub selles, et kui kapitalistid esialgu nautisid tohutut võimu masside üle, siis tänaseks on lugupeetud eliit prolega ühte paati sattunud, aga ümberringi möllavate üüratute loodusjõudude asemel, peame nüüd võitlema inimkonna enda loodud tehisjõududega.

Jaak Hohensee nimetab oma kirjutises Soome mõtlejat Esa Saarineni. Ka mina lõpetaks oma arutelu viitega ühele huvitavale intelligentsuse teooriale, millega Esa Saarinen koostöös Raimo Hämäläineniga on aastaid töötanud. Võib-olla peitub siin saladus inimeseks olemise müsteeriumini digitaalsel ajastul?

Need kaks soome-ugri meest kirjutavad süsteemi-intelligentsusest (ingl k. systems intelligence):

“By Systems Intelligence we mean intelligent behaviour in the context of complex systems involving interaction and feedback. A subject acting with Systems Intelligence engages successfully and productively with the holistic feedback mechanisms of her environment. She experiences herself as part of a whole, the influence of the whole upon herself as well as her own influence upon the whole. By experiencing her own interdependence in the feedback intensive, interconnected and holistically encountered environment, she is able to act intelligently. “ (lk 1)

Maakeelde keelde tõlgiksin selle termini kui terviku tajumise taibukus (TTT) ehk meie oskus tervikut tajudes jätkusuutlikke otsuseid teha ja käituda. Omamoodi meta-mõtlemise võime, mis aitab meil näha asjade taha, intuitiivselt käituda meile endile ja inimkonnale tervikuna parimal võimalikul moel ehk eetiliselt adekvaatselt. Siit tulenebki see, millest räägib Esa Saarinen oma süsteemiteooria ja filosoofia loengutes (võimalik kuulata youtubist), so inimese enda arukus süsteemis adekvaatselt käituda, olla vaba ja moraalne üheaegselt, teha ise õigeid otsuseid tervikust lähtudes.

Oleme inimkonna arengus astunud järgmisele teadvuse tasemele. See, millest üks väheseid maailmas tuntud naisfilosoofe, juuditar Hanna Arendt, unistas – mõtlemisvõime ja individuaalsuse säilitamine bürokraatiamasinavärgis – hakkab reaalsuseks muutuma.  Inimeseks olemise ja inimmõtte totaalse ebaõnnestumise hirmsaim näide on Hitleri või Stalini režiimide surmalaagrid. Oleme ka ise osaks sellest inimkonna karmist õppetunnist ja seetõttu mõjub pelk mõte massilistest repressioonidest paljudele halvavalt. Need kohutavad kuriteod ei olnud ühe totaalse juhi korda saadetud, igal küüditatuid kokku vedanud masinal oli juht ja relvastatud saatjad, igal rongil vedurijuht ja loendamatutel mõrvadel päästikule vajutajad. Digitaalsesse ajastusse sisenedes oleme jõudnud olukorda, kus järjest vähem on süsteemile pimedalt alluvaid inimsoo esindajad st, et on raske leida küüditatute rongile juhti. Uus oht peitub selles, et süsteem ise on iga päevaga võimsam ja intelligentsem ning tulemuseks on, et vajutame igapäevaselt päästikule seda iseendale teadvustamata.

Evelin Tamm

3. märtsil 2013 Järnas

Viidatud allikad

Dreyfus, Hubert; Dreyfus, Stuart. (1986). Mind over Machine: The Power of Human Intuition and Expertise in the Era of the Computer, Oxford, U.K.: Blackwell.

Raimo P. Hämäläinen and Esa Saarinen, eds. (2007). Systems Intelligence in Leadership and Everyday Life. Systems Analysis Laboratory, Helsinki University of Technology, Espoo. http://sal.aalto.fi/publications/pdf-files/rham07b.pdf [03.03.2013].

Herbert Marcuse. (1968). Den endimensionella människan. Studier i det avancerade industrisamhällets ideologi, Bokförlaget Aldus/Bonniers, Stockholm. Kättesaadav rootsikeelsena: http://www.marxists.org/svenska/marcuse/1964/endim.htm

”Hanna Arendt” by Margerethe von Trotta film 2013, treiler: http://www.youtube.com/watch?v=WTQNWgZVctM , Eestis esilinastub aprillis.

Esa Saarineni filosoofia loengud kevadsemestril Helsingi Aalto Ülikoolis on järelevaadatavad youtubist või kursuse lehelt: http://www.sal.tkk.fi/vanhat_sivut/Opinnot/Mat-2.1197/K2013/.

Inimene kvaliteediväärtustajana

Kogumiku “Kõneldud ja elatud väärtused erinevates pedagoogilistes kultuurides”, koostaja Tiiu Kuurme, Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituut 2011 juhatab sisse Anu Carlssoni artikkel Inimene väärtustajana teel iseenda poole.

Artiklis on alapealkirja tasemel vastustatud moraali ja kvaliteeti (lk 13). “Moraal vastandub tänapäeva maailmas sageli kvaliteedile ja kvaliteedi ning moraali suhe on tihti “pea peale pööratud. …Ka hariduses küsitakse viimasel ajal pigem selle kvaliteedi järele, mis muudab inimese tootesarnaseks ja vormitavaks, võttes talt (tootel ei ole vastutust) ära vastutuse omaenda ja teiste eetilise kasvamise eest.”

Kvaliteet on subjektiivne ja kontekstuaalne mõiste. See, mis võib olla moraalitundlikule inimesele mittekvaliteetne võib moraalitundetule olla ülim kvaliteet. Kuid võib olla ka nii, et asi on samaaegselt kvaliteetne nii ühele kui teisele. Näiteks terav kirves võib tunduda kvaliteetsena nii ahjupuude raiujale kui pargipuu varastajale.

Pedagoogika ja moraali küsimused on lahutamatud. Küsimus kas moraalitundetu hariduspraktika korral saame rääkida või sobib rääkida kvaliteedist? Või tegeledes moraalitundetu hariduspraktika mingite aspektide kvaliteediga kas siis teenime saatanat?

Mulle tundub, et kriteeriumiks moraalitundetu hariduspraktika mingite aspektide kvaliteediga tegelemisel on selle mõju hariduspraktika moraalituse tasemele. Et tegeledes nt raamatukogu, koolisöökla, õpikeskkonna, tugiteenuste vms kvaliteediga ei tõuse moraalituse tase konkreetses koolis. Akrediteerides kõrgkoole ei ütle me midagi selle kõrgkooli/ülikooli moraalitundlikkuse kohta nagu andes kvaliteedihinnangut kirve terale ei ütle me midagi selle kirvega tehtava kohta moraalses vaates. Või peaksime tühistama kõigi nn tütarlasteülikoolide akrediteeringud ja need ülikoolid laialisaatma?

Teine aspekt on seotud sellega, et kvaliteedivaade jõudis Eesti kooli enne eesti kooli totaalset masinastamist riigieksamimasinaga. Riigieksamimasin käivitas õpetamismasinad ja tappis koolide püüdlused omanäolisusele, muutis omanäolisuse riigieksaminäolisuseks.

Silma hakkab, et kvaliteedikõne on hariduspraktikutele arusaadavam kui kasvatusteadlaste kõne. Et kasvatusteadlased ei suuda kõnetada hariduspraktikuid. See viib mõtte juurde kasvatusteadlaste kõne kvaliteedist: miks kasvatusteadlased ja -filosoofid ei suuda kõnetada hariduspraktikuid sh hariduspoliitikuid ja haridusjuhte?

Sarnase probleemiga on kokkupuutunud filosoofid – filosoofia ei kõneta inimesi. Filosoofid kõnetavad pigem teineteist kui inimesi väljaspool filosoofilisi kõrgusi. Esa Saarinen on filosoofia kohta öelnud: “Filosoofia peab mulle isiklikult midagi tähendama. Filosoofia peab vapustama, ta peab innustama ja mõjuma. Filosoofia peab õhkama energiat. Ta peab lainetama ja hingama, ta peab särama. Teadmised on küll olulised, kuid veel olulisem on olla vaimselt avatud uutele suundadele.”

Moraali ja kvaliteedi vastandamine tundub pigem kasvatusteadlaste ahastusena. Kui isegi lõpetada kõik jutud kvaliteedi teemadel ei tulene sellest veel, et kasvatusteadlastel õnnestub kõnetamine.

Jaak Hohensee